Täitsa naine.

Just oli paika pandud millest kirjutan, aga pean selle postituse edasi lükkama.

Mõtlesin hoopis kirjutada juuste värvimisest. Nimelt mul on mingi juustevärvimise hullus, kusjuures juba pikemat aega, võiks õelda, et lausa aastaid. Ma olen nende aastate jooksul juba vähemalt 30- korda värvinud.
Esimene värvimine või oli see triibutamine? Oli 8aastaselt, ilus lõikus ja uhke soeng. Ma olin nii uhke ja õhinas, mul oli siis sünnipäev, mu ema sõbranna tegi (tavistolijuuksur)? Mu tammetõru värvi juukseid triibutati heledamaks.
Teine tuli paar aastat hiljem, ehk 11 aastaselt, kui ma nägin, et vanemad tüdrukud mu koolist, väga tihti vahetasid enda juuksevärve :D
Siis oli mu põhiline lause: "Emme värvi mu juukseid paluuuun. "
Ema vastas alati: "Sul kukuvad juuksed peast, mina ei värvi jms"
Ja kuna ma esialgu ei saanud enda tahtmist siis, värvis mu sõbranna mul vildikatega(Evelyn), teine sõbranna(Karmen), guaššidega. Ja oi kui uhke ma olin. Tänkz teile <3
Natukene enne 12-aastaseks saamist, värvis blondiks ja lõikas eest tuka viltu pähe :) Jee ma olin nii äge :D
Ja no pakkuge kes mul siiani juukseid värvib(justnimelt see kes mu tuka ära rikkus)
Ja vahepeal värvisid mu vend ja ta sõbranna mul pool punaseks ja pool jäi blondiks.
Ja siis jälle punaseks.
Ja mu kõige suurem viga tuli 2014, kui ma värvisin end MUSTAKS. Ma kahersen ausalt.
Ja siis hakkas see musta välja koorimine. Oi ma nägin vatti.
Siis ma olin vahepeal sinine ja tumelillla ja blond. Ja ma otsustasin, et kõik, mina rohkem ei värvi lasin enda juuksed tumetumepruuniks värvida. Just täpselt 1 aega, alustasin otsast peale. Blondeerisin värvisin ja blondeerisin. Aga erkpunast ei saanudki. Vaid tumelillapunane.
Nüüd olen jõudnud siia, kus ma mitu kuud üritasin blondiks värvida, aga see pole siiani täielikult õnnestund.
Olen siin ja praegu, enda natukene väljakukkunud jùuste ja heledate juustega. Ma eisoovita mitte kellegile sedasi teha. See on jube ja üsna masendav.
Ja ma olen otsustanud paar kuud, juukseid mitte rohkem kahjustada. Nende paari näite vahele mahub veel mu roosa pea ja oranz ja kole lilla jms värvid. Ja teate mis on põhilie? Mu emal oli õigus, aga ma ei tunnistanud seda. Sest ma olin totaalne pubekas.

Mida teie soovitaksite juuste tervendamiseks teha? Mingeid maske?



Ning pildid:

Jaanuar 2011

Mai 2011

Detsember 2012

 Juuni 2013

November 2013

 Sügis 2014

 Oktoober 2014

 Detsember 2014

 Mai 2015

 Juuli 2015

 Oktoober 2015

 August 2016

Sõbrannadest

Mõtlesin, et kirjutan enda  sõbrannadest. Kui tähtsal kohal nad minu jaoks on.

Mu esimene sõbranna oli raudselt mu naaber. Ta oli hästi julge ja koguaeg mingi pättus varnast võtta.  Ta oli ka minust vanem, seepärast ka mu esimene.  Ma arvan, et ma sain temaga absoluutselt kõigest rääkida? Okei eks ette tuli ka tülisid ja arusaamatusi, mille käigus ilmselgelt räägiti nii mõnigi asi välja. Kuid kellel ei juhtuks eks?  Ta õpetas mulle nii mõndagi head, halba ka muidugi. Ja kuna ma olin just selline laps, kes üldse ei sallinud endavanuseid ja vältisin õelaid inimesi, siis suhtlesingi endast vanemate ja lahedamatega. Minu tõeliselt ägedad sõbrannad tulid siis, kui ma vahetasin kooli. Ma sain kohe esimesel päeval sõbraks Katrega, kes käis küll klass kõrgemal, aga oli kohe alguses megaabivalmis ja jutustas ja näitas ja tutvustas mulle kõiki. Kuna uus koht ja uued inimesed, siis enamus tundusid mulle nagu väga kurjad ja ma kartsin, AGA mul oli Katre, kes julgustas mind ja ma sain temaga ühte tuppa. Ja siis tutvusin ma teistega, kes esialgu olid nii eemalehoidvad kuna ma muutusin kiiresti "beibeks", nii mulle õeldi. Ja ma olen nii meeletult uhke, et mul on sellised sõbrad ja sõbrannad, mind võeti tasakaalukalt omaks. Vahepeal oli perioode kus ma avastasin end, minu hulluks kaaslaseks oli Karmen(tegime siukseid pätttusi) kuid neid hetki ma tsipa kahetsen. Ma tegin ju enda kaaslastele enda kiusamisega haiget, ma arvasin, et see on meeletult äge, aga ma eksisin. See ei kestnud kaua ja õnneks, ma leidsin endale sellise südamekaaslase, nagu Evelyn ta on nii meeletult usaldusväärne ja RAHULIK, vot siis olin ma jälle väike 11-aastane, kes tahtis olla hea, aga samas ei tahtnud ka nohik välja näha. Ta aitas mind ja oli hea sõbranna, kes kutsus mind korrale kui ma väga "vallatuks" muutusin. Ta on siiani mu üks ja ainus (tõeline parim sõbranna), appi kuidas ta mind kannatab? Vahepeal tuli meie klassi Anni, kes mulle esialgu tundus jubeda bitchina, ma ei suutnud aktsepteerida seda, et keegi võõras tuleb ja lihtsalt on nii julge. Aga aja mõõdudes, ma sain aru, et ta on niiii meeldiv ja nii sarnane minuga, ta saab minust aru. Kui mul on Evelyn, kes mind korrale kutsub, siis teisel pool on Anni, kes minuga lollusi tegi. Täitsa lõpp kuidas mul nendega vedanud on. Ja siis, tuli aeg kus tuli mu teele pahad sõbrannad, sai nii palju pahandusi ja lollusi tehtud, et pikemalt ma sellele peatuma ei jää. Ma ei pea ka mitteoluliseks teisi sõbrannasid, kes mul on, aga vot nemad olid tõesti mul olemas  kui ma olin paras mõngel ja jäärapäine lõvi.


Nüüd kus ma sain rääkida enda sõbrannadest ja sellest kui tähtsad nad on, siis tänage ka teie enda sõbrannasid. Kuigi vahel jaa neid ei ole kui sa vajad, siis tegelikult nad on ikka olemas.
Mul on nendega niii väga vedanud ja ma olen tänulik, et nad mind välja kannatavad :)
Te olete ägedad. :)
Paar pilti ka;

Lapsepõlve semu

Katreee, kui sa seda loed siis ma loodan, et see päev tuleb sulle meelde. :)

 Karmeniittoooo mu segane,..

 Evelyn; I laaav youuu :*

Ja Annni, segane plikaaa :*

On teil ka mõni selline sõbranna? :)

Kuhu minna õhtust sööma?

Mõtlesin teile kirjutada sellest, kuhu minna õhtust sööma, deitima või niisama sügise eest peitu pugeda.

Nimelt mina ja mu poiss-sõber otsutasime veeta ühe oktoobrikuu õhtu mõnes harmoonilises ja hubases kohvikus. Palju netis tuulamist ja soovitusi viisid meid kohvik 《Kohalikku》. Kuna mina olen just selline, kes ainult istuks sellistes kodustes kohvikutes ja kuulaks rahulikku muusikat, siis see valik sobis. Broneerisin meile õhtu kella seitsmeks laua ja oh seda üllatust kui ma avastasin, et seal esineb õhtul Jaanika Ventsel. Kuna ma eriline jazzi austaja pole kuid Jaanika on mu lemmik, siis oli see Jackpot. Jõudsime kella seitsmeks sinna ning saime laua just esinejate juurde. Kusjuures tunne oli, et oleme sattunud restoran-kohvikusse. Menüü koosnes eelroast, pearoast ja magustoidust ning jookidest. 

Mina tellisin: 

Kanapasta kohaliku pestoga, õunamahla, kuuma kakaod. 

Minu noormees: 

Kanafilee pärlkusskussiga ja köögiviljadega, kuuma kakaod ning tomatimahla. Kõrvale anti majaleiba. 

Minu roog oli Imeline, õunamahl oli just nii mõnusalt külm ning kakao mõnusalt kuum ja maitsev. 

Noormehel oli natuke vingumist, ta ei saanud aru mis need pärlkusskussid on ja köögiviljad oleksid võinud väiksemad olla. Leib kuivas tema arvates ka liialt kiirelt ära. Kuid roog oli iseenesest maitsev. :) 

Magustoiduks tellisime pannkooke meega ja šokolaadimaius-astelpajuga.

Mina natukene olen pettunud iseendas ja magustoidus. Nimelt olen ma täielik astelpaju vastane, ei maitse lihtsalt. Ja ma lootsin, et astelpaju on seal vähe ja ka lihtsalt marjade kujul. Kuid pettusin, astelpaju oli vedelalt peale pandud ja seda oli võrdlemisi palju. Šokolaadi samas vähem. Aga ise olen ka loll, et ei küsinud. Ja kuna ma juba selline olen, et ei küsi/proovi enne siis pole mul kellegile midagi ette heita.

Noormees oli enda pannkookidega rahul, vist oli natuke magus. Aga üldiselt sõi ja kiitis. 

Õhkkond oli ka meeldiv ja teenindus oli super. 

Ning mis saakski parem olla, kui kõrvus heliseb muusika, sul on maitsev söök ning meeldiv kaaslane. 

Mina soovitan kõigile, minge ja te ei kahetse. 

 Natukene pilte ka::

Kanapasta

 Kanafilee pärlkusskussi ja köögiviljad

 Šokolaadi-astelpajumaius

Pannkoogid meega

Kas teie olete hiljuti kusagil hubases kohvikus käinud? Või äkki hoopis Kohalikus? 

Rebala 2015

Polnud terve öö maganud, olin kogu öö arvutis, sest mul ei olnud silmatäitki und. Kell oli vist 6.45 kui ma hakkasin end sättima, käisin vett joomas ja kõik oli nagu okei. Vot siis ma tundsin, et nüüd peaks pikali korraks viskama, selleks ajaks oli kell juba 7.05 ning ma jäin korraks tukkuma. Äratati mind täpselt 7.15 ja ma ei suuutnud üldse tõusta nii kui liigutasin oli kohutav peavalu. Õnneks ei olnud vaja mul end üle sättida ja sain pärast hamba pesu kohe alla minna. See oli niii kohutav ma käisin ja küsisin peavalu rohtu kõigilt, kuid kellegil polnud. Lõpuks sain kooliarstilt mingi 200mg ibuprofeni. Valu see loomulikult ära ei võtnud ning hiljem küsisin veel ja sain kaks 400mg. Siis oli aeg juba bussi peale minna ja matk võis alata. Algul kui bussi jõudsime istusin ja lõin enda pea kohutavalt vastu istet ära. Ning hiljem mõtles üks napakas, et võib mind juustest tirida, valu süvenes aina rohkem. Jõudsime Jõelähtmele umbes poole tunniga. Käisime algul Rebala muuseumis, seal mängisime Evelyniga liivakastis ja kirjutasime enda nimed seinale, kõige lahedam oli see, et me olime seal 3 aastat tagasi käinud ja meie nimed olid seinal alles. :) Tol ajal olime me Marinaga parimad sõbrannad ega praegugi saa õelda, et me halvasti läbi saaks. Meist tehti nii palju salaja pilte, et pärast oli naljakas vaadata. Siis läksime Jõelähtme kirikusse, vot see oli suuur vau. See kirik oli seest väga ilus ja nagu väike majake kusagil Eesti küljes, kõik need maalid ja väljas oli kõik väga puhas ja ilus. See mees kes meil jutlust pidas oli ka väga muhe ja naljakas. Isiklikult ma seal kirikus kaua ei viibinud ja jutlust kahjuks ei kuulnud kuid mulje jäi väga hea ja kindlasti lähen sinna tagasi. Kirjutasime ka enda nimed kiriku ette puule. Poisid muidugi ei suutnud end tagasi hoida ja pidid suitsul ära käima. Ning edasi liikusime jala, mis oli ka väga vahva, kõikidel oli nagu oma pisike kamp kellega ta liikus, kuid nalja sai igal juhul. Kõndisime 2.5km jala mis polnud midagi. Kui me jõudsime peatuspaika kus me sööma pidime ei olnud mul enam peavalu pärast isu ning ma jõin lihtsalt vett, meile jagati Saaremaa pudeli vett, kuid mõni otsustas mind täiesti läbimärjaks pritsida, see oli kohutav kuid palaval päeval jahutav. Kokku pritsiti mind 4 korda täiesti läbimärjaks. Ega minulgi kahju polnud ning ma pritsisin vastu. Kui me hakkasime tagasi Tallinna sõitma, oli bussis väga lahe õhkkond, tegime seal luuletusi ja sõime müslit kuid mis veel vahvam, sain ma läbi inimesega keda ma konkreetselt püüan ignoreerida, kuigi ta istus Minu ja Marina ees oli lahedam ikka kõva häälega üksteist kommenteerida ja naerda, see oli vist selle bussisõidu kõige lahedam osa. Kuid tegime vahepeatuse ühe koopa juures kuhu läksime sisse, Marina, mina,Rain,Sander, Devin, Karl- Jakob. See oli vast veeel lahedam. Teised keegi ei julenud sisse tulla kuid meie läksime.  Kõndisime väga väga sügavale. Kuigi Devin suutis mu täiesti ära hirmutada enda karu jutuga, siis see oli väga väga tore. Appi ma armastan seda kooli&seltskonda. Lõpuks hakkasime ikkagi tagasi sõitma ja see oli ka paras huumor, meie matemaatika õpetaja oli magama jäänud ja see tegi nalja. ´Boonuseks oli veel, et ta norskas niiet tagumised kuulsid. Väääga vääga suppper päev oli. Kui me jõudsime kooli, läksime me kõik kiiruga koolimajja, mina ootasin Marinat, et ta bussi peale saata. Lõpuks hakkasime me koolist liikuma, olime peaaegu bussijaamas kui otsustasin Devini üle kasta, niiöelda kättemaksuks, ta sai täiesti läbimärjaks ja see oli väga hea, kuid asi ei piirdunud kaugeltki sellega, ta kallas mulle enda täiesti terve vee pudeli otse peale niiet ma olin nagu märg krants :D Kuid ma ei andnud alla ning loopisin teda muruga ja ta loopis vastu, loopisin teda pudeliga kuid ta ei saanud kohe üldse pihta ainult mina kui ta vastu loopis, siis viskasin ma teda võililledega, aga ka nendega ta pihta ei saanud, mind otsustas ta pisikeste puu ja käbi tükikestega üle kallata ja viskas neid mulle 2 korda pähe, hea nokkimine oli pärast. Õnneks õnnestus mul talle enne bussi peale minekut ka käbisi loopida ja sellega olin ma rahul. Päev oli korda läinud. 

Marina kirjutab meie nimesid.

Nimed puul.

Evelyniga.

Vasakul mina, Anni, Karmen.

Ingrid, Kristel, Jane, Mina, Angeelika, Anni

Meriliniga

Marina ja Angeelikaga. 

Ronisime koopasse. 

Marinaga bussis :D 

Ja tol hetkel olin ma läbimärg. 

Mul oled sa, mul oled sa mu stiiihia.....

Kell on kümne minuti pärast üks öösel. Ja mida ma teen, kuulan Tre-d joon kohvi ja kirjutan siia...
Esimene nädal koolis algas kohutavalt väsitavalt. Olin ikka tublisti pühapäeval kuni esmaspäeva hommikuni üleval. Koolis olin nagu zombie. Esimesel päeval ei saanud mitte midagi aru, kõik oli nii segane. Tunniplaan oli täiesti muutunud, uued õpsid juurde tulnud jne. :D Ülejäänud päevad olid üldiselt rahulikud, aga nagu alati tulevad meil kooli "SNAIPRID".. Esmaspäevane enesetunne oli K-O-H-U-T-A-V. :) Mulle kas tundus või oligi see nii, et mu enesetunne oli alla igasuguse normi. Terve see esimene nädal, mitte küll konkreetselt kooli pärast, aga teatud inimese. Ta lihtsalt suutis mind morjendada. Õnneks mu jobud ei lasknud kaua põdeda. :) Tõeliselt lahedad ja väga jobult kalllid tüdrukud. :) Käisime Evelyni ja Karmeniga neljapäeval lumememme tegemas. :D :D See oli paras komöödia. :D Tuli üks vahva suurte rindadega memm. :) See viimane oli Evelyni mõte ja samuti ka see, et lõpuks mitte, et alles jätaksime vaid katki hüppaksime. :D :D Samas nüüdseks saan ma aru kes on mu "tõelised" sõbrad. :) Keda ma usaldada tohin ja kellega mul on "tore". Kodus on paras džungel, Raivo lihtsalt kohutavalt häirib ja segab ja mis iganes. Sain enda suuremalt vennalt kirja, lihtsalt megapalju igatsen teda. :( Aga ma tean, et ta peab vastu ja ta ei anna alla! Sest ta teab, et teda ootab imearmas tütar, naine ja tema sõbrad&perekond. Ma ootan homset, sest "girls night" üle pikaaja. :) 
Nüüd on vaja vist magama minna. :) 
Aga enne: 

 Reedel käisime sõbrannaga peol :)

Natuke rõõmsat talve:

 Mu inglid:

 Päiksekiir mu sünges, aga rõõmsas elus. :) Evelyn :D

Its not how long you live, its about how you live.

Alustasin enda blogiga otsast, kustutasin enda vanad postitused ja halvad mälestused ja draamad koos nendega. 

Selle esimese lause ütles mulle mu sõbranna 2014 aasta viimastel tundidel. 
Tõesti pole oluline kui kaua sa elad, tuleb teha kõik, et see oleks võimalikult heade mälestustega. Kuigi ka halvad mälestused võiksid olla, sest see näitab mida sa olukorrast õppinud oled. 
Ma võin õelda, et ma olen väga enesekindel ja ma tean mida ma soovin ja tahan. Mul ei ole inimest kes ütleks mida ma tegema pean ja ma kohe teen seda. Olen positiivse ellusuhtumisega, sest ma ei näe põhjust negatiivsusele see ei anna inimestele mitte kui midagi. 
Selle koha pealt, ei saa ma aru inimestest kes ei lase end aidata, tõesti võibolla on selleks põhjust, aga endas hoida seda kõike halba on ääretult miinus. 
Ja ma teen kõike enda heaks, et ma ei saaks enam hiljem õelda miks ma seda või toda halvasti tegin ja miks ma nii ei teinud. 
Jah, inimesed võiksid olla veel õnnelikumad kui nad juba on. Mõni lihtsalt ei lase enda ligi päikest ja röömu. Neile oleks justkui sisestatud, et maailm on halb ja inimesi ei saa usaldada. Tuleb leida enda koht ja inimene keda sa saad usaldada, alati on selleks võimalus mitte kunagi ei ole hilja.  Ja kui sa elad enda tuimas ja tuhmas maailmas ja sisestad endale negatiivsust siis hiljem sa halad kuskil ask.fm-is enda kurva elu ja selle üle, et kõik vihkavad sind. Sinul on arvamus negatiivsusele, aga su lähedased proovivad kuidas sind sellest maailmas välja tuua, aga kui sa ei lase mille kuradima pärast sa vingud siis? 

Samas on mul väga kriitiline meel jah, ma tunnistan seda. See on minu jaoks hea, sest tänu kritiseeringutele saavad inimesed minust paremini aru, kuigi alati see ei ole positiivne. Ise ma proovin võtta kõike nii kuidas hetke seisuga parem mulle on. Ma ei lase kunagi enda kohta midagi halvasti õelda ja ma seisan nii enda kui ka teiste eest. Tahes tahtmata toob see probleeme ja lahkhelisid, aga see on ainult hea. Varemalt ei mõelnud ma kellegile teisele kui endale, sest ma arvasin, et on ainult Mina ja Maailm. Samas nüüd ma armastan inimesi aidata, väga palju. Alati kui ma olen millegiga hakkama saanud teeb mu süda sees 200 hüpet igasse suunda. Samas nüüdseks olen ma väga palju õppinud ja tean mida ühes või teises olukorras teha. Nüüdsest on mul kahju inimestest kelle ego on liiga kõrge ja enesekindlus madalam kui Tallinna teletorn. :) Varem olin ma mõlemat ise, aga nüüd pole minu ego enam nii kõrge. :D